Eile oli üks äraütlemata töine päev. Planeerisime teha SONJA ja DIDAGA väikese maastikuretke, kuid hoolsate hobuseomanikena otsustasime enne maastikule lahkumist teha tiiru ümber kopli, et kontrollida aedu. Ja hea oli, sest avastasime, et põllupoolsest küljest puudus hea mitusada meetrit aeda :) Meie kenad ja viisakad hobused polnud kuhugi lahkunud, sest teavad täpselt, kustkandist sööki antakse. Aga ümber kopli ratsaretkele lonkisid koplis sees viibijad muidugi seespool aeda kaasa ja kohas, kus aed lõppes, jalutasid kenasti välja. Niisiis olime sunnitud oma ratsude ninad kodu poole pöörama ja kopli kaudu tagasi ratsutama. Niipikuke see maastikuretk siis oligi :) Parandasime aia ja võtsime nõuks seejärel oma 4 aastasi natuke rohkem kiusata.
Sadulad on neile juba tuttav teema, seega sai JASMIN omale esimest korda valjad pähe. Suulistega ta väga rahul ei olnud, aga oluliselt ka ei protesteerinud, korde panin siiski päitsete külge. GAZIRA pääses kergemalt, kõigest päitsetega. Jalutasime ja jooksutasime veidi, omanik kiusas Gazirat natukese küljel kõõlumisega. Huvitaval kombel laseb Gazira sel päris rahulikult juhtuda, kui läheduses pole rohkem inimesi. Niipea, kui keegi üritab aga teda hoida ja teine inimene jalga jalusesse toppida, valdab teda paanika. Niisiis toimetab omanik temaga üksi ja rahumeelselt, eks tulevik näitab, millal ta hakkab leppima 2 inimesega korraga enda läheduses. Jasmin seevastu on ülbik ja vana rahu ise, teda ei morjenda ei kõõlumine ega sadulale hüppamine. Pigem võib see teda pahandada ja ta väljendab oma sügavat rahulolematust kõrvade lidutamisega, aga hirmu ega paanikat ta küll ei tunne. Hüppasin siis mõned korrad sadulale, aga kui paistis , et see teda eriti ei sega, sokutasin oma jalakese ka teisele poole teda ja istusin selga. Jasmin paistis minu asukohamuutust mitte pahaks panevat, niisiis istusin seal veidi, kõlgutasin jalgu ja ronisin alla tagasi. Ja ongi meil üks nö "taltsas" hobune tallis rohkem :)
