Hobuse söötmise tähtsusest

Lappasin vanu pilte ja leidsin pildid oma esimesest kohtumisest Aloraga. Rabav, kui palju ta on muutunud. Kuna temast ratsahobust pole saanud, ka ei treeni ma teda regulaarselt, siis on kõik muutused, mis temaga on toimunud, tingitud söötmise muutusest ja muidugi ka regulaarsest ussirohu saamisest ilmselt. Psühholoogilistest muutustest ma selles postituses ei räägi :)

Selline oli ALORA siis meie esimesel kohtumisel:

Pildi autor arvatavasti Anniki.

Ja selline ca 2 aastat hiljem:

Pildi autor kasutaja kaix fotoalbumist, loodan et ta ei pahanda :)

Kui poleks arme jalal, ei tunneks äragi.

Meie hobused

Tutvustan siis paari sõnaga tallielanikke ka :)

Talli kõige tähtsam elanik ja samas karjas kõige madalama staatusega hobu on meil MAHAL ZADIDA, tuttavatele Didas või Di. Ta on 8 aastane araabia mära(appi, juba!), sündinud 2001 aastal. Eks tal on häid ja halbu külgi (nagu meil kõigil), kõik oma kasvatus-ja pidamisvead olen ma teinud tema peal. Sellest seisukohast vaadatuna on temast isegi üllatavalt normaalne hobune kasvanud :D Igatahes on ta minu Elu Hobune :)

MAZUNAS JASMIN on neljaaastane (s. 2005) täisegiptuse mära. Oma ühe silmaga on ta andnud nime kogu tallile :) Kui enne temaga tuvumist ei juurelnud ma kuigi palju iseloomu tähtsuse üle aretuses, siis tema paneb küll mõtlema. Ta on tuline, erutub kergesti ja samas julge ja otsekohene. Eks aeg näitab, missuguseks ta kujuneb ratsahobusena ja mida ta oma järglastele pärandab. Igatahes on ta hetkel tiine, varsakest ootame juunikuus 2009

SONJA on 10 aastane araabiavereline mära. Karja juht ja muidu kõva mutt, inimese suhtes aga väga tähelepanelik ja aupaklik :)

GAZIRA on Sonja 4 a tütar, emme moodi - karjas kange, inimesega ettevaatlik :) Armas hobusealge :)

ISABELL on puhkuselolev 13 aastane trakeeni mära. Ilusat pilti kohe ei leiagi, aga teen esimesel võimalusel.

Jasmini taltsutamine

Eile oli üks äraütlemata töine päev. Planeerisime teha SONJA ja DIDAGA väikese maastikuretke, kuid hoolsate hobuseomanikena otsustasime enne maastikule lahkumist teha tiiru ümber kopli, et kontrollida aedu. Ja hea oli, sest avastasime, et põllupoolsest küljest puudus hea mitusada meetrit aeda :) Meie kenad ja viisakad hobused polnud kuhugi lahkunud, sest teavad täpselt, kustkandist sööki antakse. Aga ümber kopli ratsaretkele lonkisid koplis sees viibijad muidugi seespool aeda kaasa ja kohas, kus aed lõppes, jalutasid kenasti välja. Niisiis olime sunnitud oma ratsude ninad kodu poole pöörama ja kopli kaudu tagasi ratsutama. Niipikuke see maastikuretk siis oligi :) Parandasime aia ja võtsime nõuks seejärel oma 4 aastasi natuke rohkem kiusata.
Sadulad on neile juba tuttav teema, seega sai JASMIN omale esimest korda valjad pähe. Suulistega ta väga rahul ei olnud, aga oluliselt ka ei protesteerinud, korde panin siiski päitsete külge. GAZIRA pääses kergemalt, kõigest päitsetega. Jalutasime ja jooksutasime veidi, omanik kiusas Gazirat natukese küljel kõõlumisega. Huvitaval kombel laseb Gazira sel päris rahulikult juhtuda, kui läheduses pole rohkem inimesi. Niipea, kui keegi üritab aga teda hoida ja teine inimene jalga jalusesse toppida, valdab teda paanika. Niisiis toimetab omanik temaga üksi ja rahumeelselt, eks tulevik näitab, millal ta hakkab leppima 2 inimesega korraga enda läheduses. Jasmin seevastu on ülbik ja vana rahu ise, teda ei morjenda ei kõõlumine ega sadulale hüppamine. Pigem võib see teda pahandada ja ta väljendab oma sügavat rahulolematust kõrvade lidutamisega, aga hirmu ega paanikat ta küll ei tunne. Hüppasin siis mõned korrad sadulale, aga kui paistis , et see teda eriti ei sega, sokutasin oma jalakese ka teisele poole teda ja istusin selga. Jasmin paistis minu asukohamuutust mitte pahaks panevat, niisiis istusin seal veidi, kõlgutasin jalgu ja ronisin alla tagasi. Ja ongi meil üks nö "taltsas" hobune tallis rohkem :)

Muutused, muutused

Sattusin üle pika aja siia, ja avastasin, kui kaua on viimasest postitusest möödunud :) Uskumatu tõesti, kuidas aeg lendab. Vahepeal on hobuseid sündinud ja lahkunud, oleme kolinud ja palju muudki on toimunud. Aga katsun edaspidi tublim olla ja siia siiski sissekandeid teha.
Ja R.I.P. WIANKA :( Olgu sul kerge seal teiselpool vikerkaart.
Mis siis hetkel toimub? Vahtramäe tall on lõpetanud tegevuse paljude erinevate tegurite koosmõjul. Enamik klientide hobuseid on lahkunud. Minu kodus ehk El Awrah Ranchos elab 5 araabiaverelist hobust: MAHAL ZADIDA, MAZUNAS JASMIN, SONJA, GAZIRA ja ISABELL. Järgmise postituse teen koduarvutist, ehk siis suudan ka pilte lisada :)
Palju on küsitud, et mida siis tähendab El Awrah :) See tähendab araabia keeles ühesilmaline mära :) Nii et ühesilmaline mära Mazunas Jasmin on meie talu ja teami nö "ristiema" :)) Talus on siis pisike tallike ja ca 8 ha karjamaad. Hobused veedavad enamiku ajast koplis. Platsi ei ole ja ilmselt ei tule ka, küll olen mõelnud ringaia ehitamisele.
Mahal Zadida, Sonja ja Isabell moodustavad siis El Awrah Endurance Teami :) , olgugi, et Isabell pole juba kaks aastat rännakurajal käinud. Miski aga ei takista teda sinna naasmast. Kui muidugi laiskvorstsed omanikud eesotsas minuga piisavalt ratsutada suvatsevad :D
Jasmine kannab varsakest ja pisut enne jaanipäeva 2009 on meil perelisa oodata :) Temast on saanud kõhukas ja iseteadlik 4 aastane daam . Oleme mõned korrad ka tema kuninglikul turjal kõõlunud, aga päris ratsutamiseni asi pole jõudnud.
Gazira on pisike ja ülikiire sustrik, kuidas sinna selga saada, seda plaani alles koostatakse :D
Veel kuuluvad meie perre 2 araabia mära, kes hetkel elavad Selva Ranchos. ALORA on meie mära, kes toob Selvase pisikese varsakese ja kolib siis koju tagasi. AALIYAH on meie kullakarva iludus, õrn ja sihvakas kui gasell. Tema on müüdud ja jääb Selvasse, kuid samas ka meie südamesse alatiseks, oma laps ju.