Elu läheb edasi

Elu tallis läheb peale Nisu lahkumist edasi.
28. august on planeeritud noorhobuste ülevaatus. Valmistume selleks usinasti - hüpatame hobuseid, värvime aedu ja latte. Täna on esimesed külalishüppajad tulekul, Kaie ja Venus Vespera on tulemas meie takistusi uudistama.

R.I.P. Nisu :(

Kahjuks polnud meie jõupingutustest abi. Puhka rahus, kus sa ka ei viibiks nüüd...


Don´t cry for the horses that life has set free
a million horses forever to be
Don´t cry for the horses now in God´s hands
as they dance and they prance to a heavenly band
They were our to borrow but never to keep
as they close their eyes forever to sleep
Their spirits unbound, on silver wings they fly
a million horses against a blue sky
Look up into heaven - you´ll see them above
the horses we lost, the horses we loved
Manes and tails flying - they gallop through time
They were never yours, they were never mine
Don´t cry for the horses, they´ll be back some day
when our time has come - they will show us the way
Do you hear that soft nicker close to your ear?
Don´t cry for the horses, love the ones that are here

Nisuke toibub

Vahepeal on olnud kiired ajad ja pole jõudnud siia midagi kirjutada. Esmaspäeval ajas Nisu end püsti ja tuli Tuulile boksi uksel vastu, kukkus muidugi kohe jälle pikali. Nägime tükk aega vaeva, et ta boksi tagasi saada.Teisipäeval oli ta jälle nõrgem, keerasime teda aeg-ajalt rinnuli ja ta tundus seda nautivat.Õhtul ajas end püsti ja väikese meiepoolse abiga seisis umbes 15 minutit.Eilne päev oli päris hull, ta üritas vahetpidamata end püsti ajada, suure aelemise ja galopeerimisega aga ajas kogu aeg enda alt saepuru ära. Küljed on puruks riivitud :(
Oli plaanis ta eile õhtul üles riputada, aga kuna ilma narkoosita oli võimatu talle 5 l vedelikke tilgutada, panime ta tuttu ja riputamine lükkus tänasesse õhtusse.
Kahjuks pole ta siiani päris adekvaatne ja söötmisega on raskusi. Lutipudelist keeldub imemast ja tahket toitu ei söö ammugi. Toidan süstlaga suhu, aga lõputult see jätkuda ei saa.

Viies päev, uus arst

Kuna meie oma arst lahkus nädalavahetuseks Hiiumaa PC-le, külastas meid täna uus arst. Uuris varssa hästi põhjalikult ja pakkus välja uusi raviviise. Eks katsetame. Tema arvates pole varss enam päris teadvuseta, lihtsalt valu ja ebamugavus on nii suur, et ta ei soovi kontakteeruda.
Ülejäänud kabjalised on jäänud üsnagi omapead, vaevalt leian endas jõudu, et neile koplisse kaera viia. Elavad seal oma elu :)
Kuna ise olen põhimõtteliselt talli kolinud, hakkab ka minu pere tasapisi siia järgi tulema - kõik on juba vähemalt korra tallis ööbinud :)

Vetarst käis

Arst käis ära, tilgutasime 3,5 l. Magama ei pannud veel, sest hoolimata teadvusetust olekust muutub Nisuke aina aktiivsemaks, oigab kõvemini ja siputab rohkem. Äkki juhtub ime ja ta tuleb veel teadvusele?

Veel üks päev teadvuseta

Täna siis neljas päev ja Nisuke on ikka omas maailmas :( Muutub küll aina aktiivsemaks, aga teadvusele pole tulnud. Kuna kõik vetarstid nädalavahetuseks Harjumaalt lahkuvad ja pole kedagi, kes tilka teeks, tuleb võibolla õhtul langetada raske otsus.

Kolmas päev ja ikka teadvuseta

Täna õhtul täitub Nisukesel kolmas päev teadvuseta olekut. Elumärgid sagenevad ehk siis: ta ringutab, ohkab ja vehib jalgadega. Aga päris teadvusele pole veel tulnud. Võibolla ongi parem.

Viljatera koomas

Nii kurb on alustada oma blogi kurbade sündmustega. Üleeile kukkus üks varsakestest ja on nüüd enam-vähem koomaseisundis juba teist päeva

:(

Keerame iga paari tunni tagant ja tilguti kaks korda päevas. Loodame parimat.