Lumi, lumi, lumi :)

Tänavu on täiesti uskumatu talv, lumi on kohati pea meetripaksune. Mets on nagu võlumuinasjutust ja kui paistab päike, särab terve maailm roosades ja sinistes toonides. Imeline :)

Lõpuks ometi saime Didale rautuse, mis võimaldab ka lumes liikumist, suurimad tänud sepp Ivile. Olemegi sel talvel olnud üle ootuste usinad, ratsutamas oleme käinud igal nädalal, kui mitte tihemini. Eelnevaid aastaid meenutades võiks seda suisa treenimiseks nimetada vist. Eilegi tegime naabriga koos mõnusa lumesõidu, teede pinnas on ülihea ja põldudel sygavas lumes kah pole viga :)


Üks kaunis hobune on läinud tagasi Hobustemaale - puhka rahus, Sonja!

Aasta lõpp läheneb

Uskumatu, aasta hakkab läbi saama, ja minu viimane post on mis ajast? Ma lihtsalt UNUSTAN :)

Mis meil siis vahepeal põnevat? Sonja ja Gazira kolisid juunis ära oma uude mägikoju. Loodetavasti on nad seal rahul ja kasvavad kuulekateks mägiponideks :)
TUULE on söönud end kenaks rammusaks rulliks ja õprtanud Lillile, kuidas kangekaelse eesti märaga asju aetakse .

Juunis sündis uus elanik, Jasmini must märavarss JAMILA EL AWRAH. Jamila on isepäine ja julge daam juba esimesest eluhetkest.

Uus elanik

Aeg lendab linnutiivul ja no kuidagi ei jõua siia kirjutada. Vahepeal on paljugi toimunud, selja taga on ka esimene pikem matk. Käisime nimelt esimest korda vees :) Mina ja Dida ning Merje ja Isabell, lisaks veel naabrid Christel ja Miimika. Oli väga kena päev ja hobused kappasid oma paarkümmend kilomeetrit kenasti läbi. Järgmisel päeval olime meie Merjega haiged ja Di ning Isabelli jalad kergelt turses. Aga ei miskit hullu :D
Pühapäeval saabus talli uus elanik - trakeeni ruun Equador. Suutis esimese kopliskäiguga lammutada aia ja istutada end keset märakarja, kes talle oma meelsust kohe näitasid. Et meil EI KÄI võõrad ruunad karjas. Õnneks lõppes kogu seiklus mõnede nahaaukudega ja nüüd oskab Equ kenasti oma aia piiridesse jääda. Pikemas perspektiivis tahaks ta muidugi märadele seltsiks sokutada, aga esialgu jätame neile üle aia tutvumiseks natuke aega. Peale selle pole Equ rohusöömisega harjunud, seega istub ta lõunati ja öösiti boksis. Mida peab tegema ka üks valitud seltsiline, kes sellega muidugi sugugi rahul pole :D

Kevad...kevad!

Vahepeal on kohutavalt palju toimunud ja mina, kui äärmiselt laisk kirjanik, pole siia ridagi kribanud :) Alustame siis algusest: Meie tallis on 2 uut elanikku: suur Vuks ja paks Tuule. Vuks tuli meile suvitama, nagu eelmiselgi suvel. Tuule tuli meile Liliani ratsuks. Seoses bokside arvu kasinusega kolisid hobused ka ööpäevaringselt õue, millega nad on äärmiselt rahul.
Mõned nädalat tagasi käis sepp ja Dida ning Isabell said rauad alla. See annab vabaduse igasugusel pinnasel liikuda ja treeningute intensiivsust tõsta. Ja ratsutamine ongi meil päris sagedaseks tegevuseks muutunud :) Isegi ei usu, aga möödunud nädala jooksul olen 5 x ratsutanud ja täna õhtul jälle :) Dida vorm taastub uskumatu kiirusega-kui esimestel kevadistel sõitudel läks ta marukiiresti märjaks, siis nüüd liipab 15 km ilma oluliselt higistamata, kiirused on muidugi veel madalad. Oma osa on kahtlemata ka villaku seljast lahkumisel, Isabell on veel karusem, aga Dida täiesti suvekasukas juba.

Jasminist on vahepeal saanud ratsahobune. Tõele au andes tuleb öelda, et traavi ei ole tema suurele kõhule mõeldes veel sõitnudki. Küll aga on täiesti tuttav nii selgaistumine kui ka sammukäimine koos ratsanikuga. Seda võivad juba teostada erinevad lapsed, ilma et Jasmin selles probleemi näeks. Ilmselt enne varsa sündi rohkemat ei palugi.
Ratsahobune on saanud ka Gazirast, uskumatu on teoks saanud :) Kui eelmisel sügisel tundus Gazira taltsutamine suhteliselt ohtliku ettevõtmisena, siis peale talvist järelemõtlemispausi on töö kuidagi sujunud ja inimene on vastuvõetav isegi kõhuli sadulal.
Ja siis veel üks mõte: alustasin mõned päevad tagasi Isabelli ümberõpet. Mõtlen veel, kas kirjutan tema juhtumustest siia või alustan eraldi blogi, kus meie ühised tegemiset oleksid kronoloogiliselt kergemini jälgitavad. Probleem: raskesti paigaldatav varustus pea külge ning raskused selga ja maha saamisel. Eesmärk: hobune, kes laseb pingevabalt panna vähemalt päitseid ja seisab, 4 jalga ühel kohal, kuni inimene talle otsa ronib :) Eks näeme, kas ja kuidas see eesmärgini jõudmine meil edeneb :)

Hobuse söötmise tähtsusest

Lappasin vanu pilte ja leidsin pildid oma esimesest kohtumisest Aloraga. Rabav, kui palju ta on muutunud. Kuna temast ratsahobust pole saanud, ka ei treeni ma teda regulaarselt, siis on kõik muutused, mis temaga on toimunud, tingitud söötmise muutusest ja muidugi ka regulaarsest ussirohu saamisest ilmselt. Psühholoogilistest muutustest ma selles postituses ei räägi :)

Selline oli ALORA siis meie esimesel kohtumisel:

Pildi autor arvatavasti Anniki.

Ja selline ca 2 aastat hiljem:

Pildi autor kasutaja kaix fotoalbumist, loodan et ta ei pahanda :)

Kui poleks arme jalal, ei tunneks äragi.

Meie hobused

Tutvustan siis paari sõnaga tallielanikke ka :)

Talli kõige tähtsam elanik ja samas karjas kõige madalama staatusega hobu on meil MAHAL ZADIDA, tuttavatele Didas või Di. Ta on 8 aastane araabia mära(appi, juba!), sündinud 2001 aastal. Eks tal on häid ja halbu külgi (nagu meil kõigil), kõik oma kasvatus-ja pidamisvead olen ma teinud tema peal. Sellest seisukohast vaadatuna on temast isegi üllatavalt normaalne hobune kasvanud :D Igatahes on ta minu Elu Hobune :)

MAZUNAS JASMIN on neljaaastane (s. 2005) täisegiptuse mära. Oma ühe silmaga on ta andnud nime kogu tallile :) Kui enne temaga tuvumist ei juurelnud ma kuigi palju iseloomu tähtsuse üle aretuses, siis tema paneb küll mõtlema. Ta on tuline, erutub kergesti ja samas julge ja otsekohene. Eks aeg näitab, missuguseks ta kujuneb ratsahobusena ja mida ta oma järglastele pärandab. Igatahes on ta hetkel tiine, varsakest ootame juunikuus 2009

SONJA on 10 aastane araabiavereline mära. Karja juht ja muidu kõva mutt, inimese suhtes aga väga tähelepanelik ja aupaklik :)

GAZIRA on Sonja 4 a tütar, emme moodi - karjas kange, inimesega ettevaatlik :) Armas hobusealge :)

ISABELL on puhkuselolev 13 aastane trakeeni mära. Ilusat pilti kohe ei leiagi, aga teen esimesel võimalusel.

Jasmini taltsutamine

Eile oli üks äraütlemata töine päev. Planeerisime teha SONJA ja DIDAGA väikese maastikuretke, kuid hoolsate hobuseomanikena otsustasime enne maastikule lahkumist teha tiiru ümber kopli, et kontrollida aedu. Ja hea oli, sest avastasime, et põllupoolsest küljest puudus hea mitusada meetrit aeda :) Meie kenad ja viisakad hobused polnud kuhugi lahkunud, sest teavad täpselt, kustkandist sööki antakse. Aga ümber kopli ratsaretkele lonkisid koplis sees viibijad muidugi seespool aeda kaasa ja kohas, kus aed lõppes, jalutasid kenasti välja. Niisiis olime sunnitud oma ratsude ninad kodu poole pöörama ja kopli kaudu tagasi ratsutama. Niipikuke see maastikuretk siis oligi :) Parandasime aia ja võtsime nõuks seejärel oma 4 aastasi natuke rohkem kiusata.
Sadulad on neile juba tuttav teema, seega sai JASMIN omale esimest korda valjad pähe. Suulistega ta väga rahul ei olnud, aga oluliselt ka ei protesteerinud, korde panin siiski päitsete külge. GAZIRA pääses kergemalt, kõigest päitsetega. Jalutasime ja jooksutasime veidi, omanik kiusas Gazirat natukese küljel kõõlumisega. Huvitaval kombel laseb Gazira sel päris rahulikult juhtuda, kui läheduses pole rohkem inimesi. Niipea, kui keegi üritab aga teda hoida ja teine inimene jalga jalusesse toppida, valdab teda paanika. Niisiis toimetab omanik temaga üksi ja rahumeelselt, eks tulevik näitab, millal ta hakkab leppima 2 inimesega korraga enda läheduses. Jasmin seevastu on ülbik ja vana rahu ise, teda ei morjenda ei kõõlumine ega sadulale hüppamine. Pigem võib see teda pahandada ja ta väljendab oma sügavat rahulolematust kõrvade lidutamisega, aga hirmu ega paanikat ta küll ei tunne. Hüppasin siis mõned korrad sadulale, aga kui paistis , et see teda eriti ei sega, sokutasin oma jalakese ka teisele poole teda ja istusin selga. Jasmin paistis minu asukohamuutust mitte pahaks panevat, niisiis istusin seal veidi, kõlgutasin jalgu ja ronisin alla tagasi. Ja ongi meil üks nö "taltsas" hobune tallis rohkem :)